Riigieelarve saagast.

Riigieelarve saagast.

Tegelikult on asi riigieelarvega veelgi segasem. isegi kui toodaks tagasi vana eelarve ülesehitus, ei aitaks see kaugeltki mõista eelarverahade just nii moodi jaotamise vajadust, sest puudu on tohutult oluline osa ehk riigiressursside täielik register. Ilma selleta, ei saa mitte keegi nii kui nii aru, kas miskeid rahalisi vahendeid on millekski vaja eraldada või mitte. Toon lihtsa näite, et kui tegevuseks oleks kraav kaevata, siis pole mõtet eraldada raha ekskavaatori ostuks, kui pole eraldatud raha ekskavaatorijuhi palgaks või vastupidi ehk raha võib olla eraldatud kümnele ekskavaatorijuhile, kui traktori ostuks ei eraldata. Või kui mõlemaks on eraldatud, siis tunneks huvi, mis on saanud eelmisel ja üle-eelmisel aastal eraldatud rahadest ekskavaatori ostuks. Kas nüüd on juba kolm ekskavaatorit ja kui pikk on kraav ning milleks seda üldse vaja. Ehk ei saa otsustada vaid ühe ressursi ehk raha üle, teadmata mis seis on teiste ressurssidega! Ja muide - inimesed on samuti ressurss, mis peab selgelt kirjas olema.

Kui suur peaks olema riigi järgmise aasta eelarve? Miskipärast on levinud arusaam, et eelarve peab igal aastal tublisti kasvama. Kui tublisti ei kasva, nimetatakse seda kokkuhoiuks. Kummaline, et mitte öelda jabur. Sama jabur, kui väita, et igavene majanduskasv on reegel!

Aga kui suur peaks siis olema iga aastane riigieelarve? Täna kasutatakse selleks ennustamist (kuigi esoteerikasse ei usuta). Selleks olla kõrges majas isegi hulga šamaane, keda aga ikkagi iseloomustab läbi aastate sama jama, et nad õigele numbrile kunagi pihta ei saa, sest number tuleb alati suurem. Kui laseks neist enamuse lahti ja kasutaks mõnda muud meetodit.

Huvitav mõte võiks olla kuulutada uue aasta eelarve suuruseks jooksval aastal kokku kogutud maksude summa. Sinna saaks ju lisada eurorahad ja muud tuleval eelarveaastal kindlalt laekuvad tasud (aga mitte trahvid). Lisaks valmisolevate investeeringuteks teostamiseks võetavad laenud (kuigi milleks neid lisada? Raha ju laenatakse ja oma osalus peab eelarves ju olema. Laenudega aga olgu nii, et need olgu laenatud täpselt tolle konkreetse investeeringu jaoks ja täpselt vajalikus summas. Investeeringulaenu tagasimaksed jagatakse ka tulevaste perioodide eelarvetesse sundkuludena ka kohe laiali, et plaanitud aja möödudes, oleks laen tasutud (ei mingeid refinantseerimisi)! Et milleks alles jätta mõned ennustajad. Asi nimelt selles, et kui võtta riigieelarve vastu detsembris (soovitav vahetult enne uut aastat). Siis jääb ennustada vaid detsembri laekumised. Kui aga tahta ka loobuda ka viimastest ennustajatest, võib kaaluda eelarve vastuvõtmist enne eelarveaasta 1 veebruari eelarveaastal.

Kuna riigieelarve tulude osa on koos, jääb see vaid laiali jagada. See ju lihtne, sest rohkem raha lihtsalt pole. Nüüd saaks jagada ka isegi exceli tabeli abil. Iga ministeeriumiga on seotud kohustuslikud sundmaksed (eelnevate investeeringute laenude tagasimaksed jne). Need lähevad baaseelarvest kohe kindlasti maha. Ilmselt on veel mõned kulud, mis tuleb tasuda „raudpolt“, aga midagi jääb alles. Nüüd tuleb koht. Kus rakendada tegevuspõhist eelarvet. Selleks peavad ministeeriumid ja ka kõik teised, kes eelarvest raha tahavad, eelnevalt kokku lugema oma käes olevad ressursid (hooned, autod, arvutid, mööbel jne. Lisaks veel inimesed, kelle väärtus kajastub ressursitabelis läbi nende lepingulise aastapalga)  ja tegema need enne raha jagamist avalikuks. Ilma sellise ressursside tabelita, pole tegevuspõhisest eelarvest mõtet rääkida, kuna raha, kui ühe ressursi jagamine, teadmata, mis ressursid rahasaajatel juba on, pole mingit mõtet. Kordan üle lihtsa kraavikaevamise  näitena – pole mõtet ministeeriumile eraldada raha „kraavi kaevamiseks“, kui pole kas ekskavaatorit, või ekskavaatorijuhti. Omaette  küsimus on, et milleks üldse seda kraavi vaja on! Kui aga on ja on ekskavaator ja kraavi vaja, tuleb rahaline ressurss eraldada vähemalt ekskavaatorijuhi palgaks või ekskavaatori rentimiseks (koos juhiga) ja ilmselt ka kütuseks. Ei hakka pikemalt arutama, aga kraavikaevamiseks kulub ka muud ressurssi (nagu planeerijate/päälike tööaega, kulu mingiteks planeeringuteks, üldkulud jne, mida riigikogu muidugi lahata ei suuda), mida ministeerium peab taotlema. Jah, esialgu on palju tööd, aga raha ilma tööta ei saagi. Ja pole selleks vaja tööle võtta lisatöölisi. Iga kõrgharidusega osakonnajuhataja, peab seda oskama teha.

Mis saab siis, kui viimane sent ministeeriumi eelarvest otsas. Siis on kaks võimalust: a)saadakse raha juurde mõne teise ministeeriumi arvelt või b)seda tegevust lihtsalt ei tehta (siis vabaneb ka muu selle tegevuse tarbeks onud ressurss.  Ei ole midagi nii tähtsat, et seda tuleb teha igal juhul või tõstetagu siis sellise tegevuse prioriteeti maja sees. Tegevuste planeerimine tähtsuse järjekorras on iga juhi esmaülesanne ja meeskond (kantslerid, osakonnajuhatajad, jne) peavad sellega hakkama saama. Tihtipeale tasub ära jätta üks kulukas tegevus, et kõigile ülejäänutele ressurssi jaguks.

Ja lõpetuseks veel nii palju, et kui valitsejad tahavad järgnevatel aastatel rohkem „heategusi“ rahvale teha, korraldagu valitsemist nii, et järgnevatel aastatel rohkem makse laekuks või tõstku makse  :D Eks siis valijad järgmistel valimistel valivad, mida nad senistest valitsejatest arvavad. Kui aga eelarvet ei õnnestu ikkagi lukku lüüa, tähendaks see kohe erakorralisi valimisi!

Lisaks eelarve seisukohalt pole just mõistlik hulga igasuguste demokraatiapäkapikkude ühiskonnas olemisel või kui see olla miski tohutu õigus (et sogasem oleks), siis tuleks valimisseadus ümber teha nii, et valijad saaks valida vaid kahe „valimisliidu“ vahel (kuhu alla siis päkapikud oma programmidega eelnevalt koonduksid), kelledel on vähemalt mingi paar kuud valmis ka koalitsioonilepe! Siis on ka, mille poolt valida. Ja ilmselt võiks need liidud olla – konservatiivne ja liberaalne. Tegelikult võivad olla ka iseseisvad „päkapikud“, kelle järele tekiks vajadus, kui valimisliitude tulemus jääks viiki.